Lana Gogoberidze kujutab oma filmides sageli tugevaid naisi, kes võitlevad saatusega ja julgevad vastu astuda ettemääratusele. Selline on ka „Mõned intervjuud isiklikes asjus” – tema korraga naljakas ja kurb tähtteos, mis valmis 1978. aastal.

Sofiko on ametis ajalehe kirjade osakonnas – tema töö, mida ta väga armastab, on kuulata inimesi ja aidata lahendada nende probleeme. Välk lööb majja siis, kui tema abikaasa hakkab ette heitma, et ta pühendab ennast tööle, mitte kodule.

Film käsitleb moodsate gruusia naiste elu ilma lihtsustamata, stampidesse laskumata – see ongi pigem pihtimus, dialoog iseenda ja ümbritseva tegelikkusega. Asjata ei nimetanud vene filmiloo ja totalitarismi parimaid tundjaid Maia Turovskaja seda esimeseks tõeliseks „naistefilmiks” terves Nõukogude Liidus selle sõna õiges tähenduses.

Põnevalt oleviku ja mineviku vahel liikuv film pääses omal ajal napilt kärpimisest, sest seal on sees ka Sofiko ema Gulagi saatmise ja sealt naasmise lugu, õigupoolest see, millise valusa jälje see Sofikole jättis – Lana Gogoberidze on siia pannud omaenda mineviku, ka tema ema veetis rahvavaenlase abikaasana aega Siberis. „Äkki ma hakkasingi naistest filme tegema oma ema pärast,” on filmi autor ise oletanud.

Peaosa mängib üks Gruusia suurimaid näitlejaid Sofiko Tšiaureli ja ühe oma parema filmimuusika on kirjutanud helilooja Gia Kantšeli.

Tähelepanu!!! 96-aastane särav ja tarmukas Lana Gogoberidze saabub linastuse puhuks ka ise Tallinna.

Tiit Tuumalu