Minu pere ja muud klounid
Elu on keeruline, kui su vanemad on maailmakuulsad klounid Piip ja Tuut.
25 aastat on maailmakuulsad eesti klounid Haide ja Toomas, kes on paremini tuntud kui Piip ja Tuut, rõõmustanud ja naerutanud lapsi ning peresid üle kogu maailma. Kuid näomaalingute ja eesriide taga peitub teine lugu. Samal ajal, kui nad tuhandeid inimesi lõbustasid, kasvasid nende enda lapsed – Emma, Siim ja Anni – kodus üles ilma nendeta.
Vanem tütar Emma unistab vanemate jälgedes käimisest, kuid kirg teatri vastu ja autistliku venna ja noorema õe eest hoolitsemine on sundinud teda kiiresti täiskasvanuks saama. Samal ajal võitlevad Haide ja Toomas süütunde ja kurnatusega ning maksavad lõivu püüdluse eest anda endast kõik nii laval kui ka kodus.
Soe, hell ja sügavalt inimlik „Minu pere ja muud klounid“ on liigutav portree ambitsioonidest, ohverdustest ja haprast tasakaalust kunsti ning vanemaks olemise vahel. See südamlik dokumentaalfilm kõnetab kõiki, kes on kunagi oma unistuse poole püüelnud – ja mõelnud, mis on selle hind.
Mike Arnott
Heilika Pikkov (1982) on Eesti dokumentaalfilmide režissöör ja kultuurikorraldaja. Ta on lõpetanud Tallinna Ülikooli filmirežii ja televisiooni erialal. Tema esimene täispikk dokumentaalfilm „Õlimäe õied“ (2013) esilinastus Locarno filmifestivalil ja saavutas suurt edu Eesti kinodes. Tema lühidokumentaal „Juured“ (2018) pälvis Eesti Filmi- ja Teleauhindadel aasta parima lühifilmi tiitli. Ta on töötanud Pimedate Ööde filmifestivali animatsioonifestivali Animated Dreams korraldaja ja programmijuhina. Tema filme on näidatud mitmetel rahvusvahelistel festivalidel, sealhulgas PÖFFil ja DocPointil Helsingis.
Filmograafia:
Õlimäe õied (2013, doc), Juured (2018, doc, segment), Minu pere ja muud klounid (2025, doc, co-dir)
Liina Särkinen (1980) on Eesti dokumentaalfilmide režissöör ja produtsent. Ta õppis telerežiid Tallinna Pedagoogikaülikoolis ning omandas hiljem magistrikraadi televisiooni ajaloo ja filmiproduktsiooni erialal Londonis, kus ta töötas ka immersiivse kino valdkonnas ning õpetas külalislektorina Westminsteri ülikoolis. Tema tuntumate tööde hulka kuuluvad dokumentaalfilmid „Miks ma siis ei lähe?“ (2018) ja „Eesti nafta“ (2020). Lisaks filmiloomingule juhib Särkinen Tallinnas rahvusvahelist noorte filmifestivali Koolifilm.
Filmograafia:
Minu pere ja mud klounid (2025, doc, co-dir)