Kuidas kõlab üks seen? Me oleme ju metsa- ja seenerahvas.

Seen, mille korvi korjame, on vaid tilluke osa maa all peituvast võrgustikust. Ühes kilogrammis mullas võib seeneniitide kogupikkus ulatuda üle 200 kilomeetri.

Eestlane on seenerahvas. Naljaga pooleks, kuid sageli ka tõsiselt öeldakse, et parimaid seenekohti ei avaldata isegi lastele – see saladus võetakse hauda kaasa. Valdur Mikita menuk „Kukeseene kuulamise kunst“ tõi meie seenearmastuse nähtavale kogu selle hiilguses ja salapäras. Seepärast on ka Mehhikos valminud „Metsa tütred“ nii meie film, kui üks film olla saab.

Eliseete ja Julieta on noored mükoloogid, kelle põlisrahvast kogukonnad on sajandeid elanud seentega sümbioosis. Vanaemadelt päritud tarkuse ühendavad nad moodsa teadusega, kuid nende maailma ähvardavad metsaraie ja traditsioonide kadumine. Režissöör Otilia Portillo Padua on loonud visuaalse meistriteose, mis toob ekraanile seente kasvu ja metsa varjatud elu nii, nagu inimsilm pole varem näinud. Ulme ja dokumentaali piirimail liikuv film pälvis tänavu publikupreemia nii CPH:DOXil kui ka SXSW-l. Võimatu on seda tunnet, mis valdab eestlast metsa minnes, kirjeldada kellegile, kellel seda lihtsalt veres ei ole.

Mikk Granström