Mephistopheles
Viimaste aastate parim komöödia. Või hoopis tragikomöödia?
„Sinu film läheb muidugi nässu. Ma olen NII keeruline, et sinu mõtlemine, Manfred, saab minust ehk ainult 10 protsenti kätte.”
„Ei saa sa tast filmi, Manfred! Ta võib sulle ju rääkida tarka juttu, aga isiksusena on ta võrdlemisi tühine.” (Kolleegist filmimehe soovitus.)
Aeg-ajalt ilmutab Mephistopheles ennast Eesti rahvale Linnar Priimäe kaudu. Vallanduv energia sünnitab kaose. Manfred Vainokivi üritab kõigest väest selle põhjustajat portreteerida. Loomulikult ebaõnnestunult. Sest hämaras on ka kõige suuremad tähed loetamatud, ütles juba Goethe. Ja hämarust on praegu palju, liiga palju. Vähemalt Linnari arvates.
Tiit Tuumalu
Manfred Vainokivi õppis aastatel 1998–2001 Eesti Kunstiakadeemias kujunduskunsti ja töötas 1982–1988 Eesti Telefilmis operaatori assistendina ja kombineeritud võtete operaatorina. Alates 1998. aastast on ta töötanud produtsendi, operaatori, kunstniku ja režissöörina stuudios Parunid & Vonid, mis kannab alates 2006. aastast nime Filmivabrik OÜ. Ta on lavastanud hulgaliselt portreedokumentaalfilme, mis on linastunud ka PÖFFil. Koos Valentin Kuigiga lavastas ta 2016. aastal mängufilmi „Perekonnavaled“.
Filmograafia:
valik/selected: Valli baar (PÖFF 2009, doc), Elu on lill (Life is a Flower, 2010, doc), Tsirkuselaps (Wunderkind, PÖFF 2010, co-dir, doc), Baskin (2012, doc), Perekonnavaled (PÖFF 2016, co-dir), Kirjanikuga voodis (PÖFF 2019), Mephistopheles (PÖFF 2020), The Best of Salieri, ehk mina, eesti režissöör (PÖFF 2021)
Auhind parimale filmile Balti filmi võistlusprogrammis, stipendiumi 5000€ annab välja
