Eesti filmi on võimatu ette kujutada ilma Mark Soosaareta.

1970ndate alguses esile kerkinud dokumentalistina juurutas ta oma sugestiivsetes poetiseeritud filmides subjektiivsust, millesarnast polnud enne nähtud. See avaldus tegelikkuse kujutamises läbi jõulise autoriprisma, suisa provotseerivas lavastuslikkuses.

„Kihnu naine”, „Lasnamäe”, „Maised ihad”, „Härra Vene maailm”, „Pühapäevamaalijad”, „Jaan Oad”, „Aeg”, „Mängutoos Manilaiul”, „Kihnu mees” „Miss Saaremaa”, „Isa, poeg ja püha Toorum” – need kõik ja veel mitu teistki tema teost kuuluvad Eesti dokumentaalfilmi absoluutsesse tippu.

Aga on veel palju muud, näiteks „Jõulud Vigalas”, Pärnu uue kunsti muuseum, juba 40. korda toimuv Pärnu filmifestival, arvukad raadio- ja telesaated, mis on rohkem kui poole sajandi jooksul kujundanud meie filmi- ja kunstimaitset, väikerahvaste ja -kultuuride eest seismine, Kihnu kultuuri tutvustamine… – Soosaar on mees nagu orkester.

Esimest korda pärast restaureerimist jõuab tema autoriõhtul ekraanile lühifilm „Sadam udus” ja maestro enda valikul üks tema tippteoseid „Maised ihad” – koos autori kommentaaridega. Muuhulgas on ta lubanud avaldada vähetuntud fakte ka selle filmi valmimise loost.