Kuue aasta eest Mariupolit filminud Mantas Kvedaravičius läks sinna tagasi ja maksis selle eest oma eluga.

Pärast tema surma kokku pandud film on harukordne jäädvustus täiesti tavalistest inimestest, kes on sunnitud end varjama purukspommitatud linnas, kui ümberringi käib julm sõda. Nende igapäevaelu näidatakse siin vahetult ja ehedalt, ilma igasuguse paatose, estetiseerimise ja dramatiseerimiseta – lihtsalt objektiivse vaatlusena. Ja see lõikab vahedalt nagu nuga.

„Kas te teate, mis on Mariupoli puhul kõige erakordsem? See, et mitte keegi linna elanikest ei karda surma, kuigi see luurab nurga taga. Pole enam minevikku ega tulevikku, pretensioone ega kohtumõistmist. See on nagu paradiis põrgus,” kirjutab filmi autor ise oma päevikus.

Kui me räägime filmist, mida peaks Ukraina sõjast ilmtingimata vaatama, siis see on just see.

Euroopa Filmiakadeemia aasta parima dokumentaalfilmi auhinna kandidaat.

Tiit Tuumalu