Marianne ja Juliane

24. PÖFFi elutööpreemia laureaadi, Uue Saksa Kino keskse kuju Margerethe von Trotta läbilöögi film viib meid 1970ndate Lääne-Saksamaale. Juliane kohtub oma õe Mariannega, kes on elanud põranda all, süüdistatuna terroristlikus rünnakus. Kaks õde on küll lähedased, kuid ei ole enemasti ühel meelel. Õige varsti pärast seda Marianne vahistatakse ja Juliane külaskäigud tema juurde lõppevad kibestumisega. 1977. aastal sureb Marianne vanglas. Juliane keeldub uskumast ametlikku versiooni, mille järgi sooritas õde enesetapu. Ta tahab tõde päevavalgele tuua.

Margarethe von Trotta sai oma kolmandaks filmiks inspiratsiooni vasakäärmusliku terroriorganisatsiooni Punaarmee Fraktsioon liikme Gudrun Ensslini ja tema õe Christiane eluloost. Tegu on esimese Veneetsia Kuldlõvi võitnud filmiga, mille lavastajaks on naine.

Filmile eelneb auhinnatseremoonia, kus Von Trotta nimel võtab PÖFFi Elutööpreemia vastu organisatsiooni German Films esindaja Simone Baumann. Kahjuks ei saanud koroonaviiruse leviku tõttu režisöör ise festivali külastada.