Vietnam reageerib jahmatava ägedusega Indoneesia vaimukale kõrgelennulisele trillerile "The Raid" (2011) tapvalt ekstravagantse seguga sõjakunstidest, täistuuridel pingetest, adrenaliinist veoautodel, paatidel ja mootorratastel. Meisterlikult dirigeeritud dünaamiline märulitriller sukeldub imelistes võttepaikades vihase kättemaksu süngeimatesse soppidesse.

Luong Đình Dũng teeb 180-kraadise pöörde võrreldes oma kahe eelmise filmiga "Father and Son" ja "Drowsy City", et tuua vaatajani šokeeriv ja hingetuksvõttev vaatemäng täis ägedaid rusikavõitlusi, pööraseid tagaajamisi, mõõgavõitlusi, teravaid lõikehaavu ja käänulisi püüniseid. Kronoloogiat mitte järgivad nostalgilised mälupildid üritavad pakkuda vapustavaid, haaravaid ja usutavaid selgitusi palavikulisele vihale, toorele raevule, äärmuslikele piinamistele ja ohjeldamatule tapahimule.

Tagasihoidlik ja aus rekajuht Hung saab teada, et tema teismelise tütre Ani depressiooni ja paranoia põhjuseks on tüdruku hiljutine röövimine ja ahistamine. Raevunud armastav isa sõidab kätte maksma tontlikule psühhopaadist ja pedofiilist miljonärile, keda kaitsevad tema julm ärahellitatud muusikust poeg, alatud ja kangekaelsed käsilased ning räpased litsakad naisbaikerid. Kõik need kaabakad väärivad kohest kõrvaldamist ilma 50/50 ja #metoo-lunastuse, kaastunde või kahetsuseta. Siin on midagi hämmastavat, mida suurel ekraanil vaadata, ja ootused peatsele järjele on kõrged.

Vietnam esitas filmi parima mitteingliskeelse filmi Oscarile.

Edvinas Pukšta