James Gray on üks huvitavamaid filmilavastajaid praeguse aja Hollywoodis, kes on terve oma pika karjääri kestel edukalt laveerinud Hollywoodi suurstuudiote ja sootuks tagasihoidlikumate vahendite abil tegutseva indie-maailma vahel. Tulemuseks suurstuudiote rüpes valminud filmid, mille südames leidub alati midagi enamat kui tühipaljad plahvatused ja tagaajamised ning indie-filmid, mis lahkavad universaalselt mõistetavaid teemasid ning tagavad seetõttu nendele piisavalt suure tähelepanu, et taas kord mõni suurem stuudio sööda alla neelab ning laseb Grayl oma järgmist nägemust sootuks suurema eelarve abil realiseerima hakata.

Ka „Maailmalõpu aeg“ on selline huvitav hübriid, mis kannab endas kõiki indie-filmile omaseid tunnusjooni, kuid võidab ilmselt laialdasemat tähelepanu oma viimseni lihvitud pildi, ajastutruu kunstnikutöö ning esmaklassilise näitlejaskonnaga, kelle seast võime leida Oscari võitjad Anne Hathaway ja Anthony Hopkinsi ning telesarjast „Succession“ oma filigraanse rollisoorituse poolest hinnatud Jeremy Strongi. Kõik need nimetatud suurkujud peavad aga nimetatud linaloos mängima teist viiulit filmi peategelasele, 12-aastasele Paulile (Banks Repeta), kes üritab navigeerida maailmas, kus hakkavad tema jaoks esimest korda pead tõstma sellised valusad teemad nagu rassism, klassivahe, Ameerika unistuse poole ihalemine ning hirm selle ees, et 80ndate aastate algul kahe supervõimu vahel kõrgpunktis olnud külm sõda ühel hetkel keskmisest kuumemaks muutub...

Igatahes on James Grayl järjekordselt õnnestunud filmisõbra tähelepanu võita.

Timo Diener