Arko Okk (1967) on filmioperaator, -lavastaja ja -produtsent. 1994. aastal lõpetas ta Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis (VGIK) kino- ja telefilmi operaatori eriala. 1998. aastal rajas Okk koos Jaan Tättega stuudio Acuba Film. Pärast tööd vabakutselisena asus ta tööle Hardi Volmeri debüütmängufilmi „Tulivesi“ (1994) operaator-lavastajana. Nende koostöö jätkus hiljem mängufilmiga „Minu Leninid“ (1997) ja Eesti esimese animeeritud dokumentaalfilmiga „Mees animatsioonist“ (2005). Ta on olnud operaator ka mängufilmidele „Lurjus“ (1999), „Agent Sinikael“ (2002), „Sigade revolutsioon“ (2004) ning Laila Pakalnina filmile „Koer, lennuk ja laulupidu“ (2006). Oki esimene filmilavastus oli 1999. aastal esilinastunud mängufilm „Ristumine peateega“. Okk on ka Eesti esimeste stereoformaadis dokumentaalfilmi („Monoloogid 3D“ ja lühifilmi („Lootus 3D“) autor. Möödunud aastal esilinastus PÖFFil tema dokumentaalfilm „Jäätee veerel“ (2023).