„Tallinna turg“ on Eesti esimene eksperimentaalfilm, mille Konstantin Märska väntas 1926. aasta suvel Estonia teatri kõrval asunud Uuel turul. Optiliste eriefektide tulevärgi saatel kuvab Märska vaataja ette ühe turupäeva kauplemissagina, mida raamib osaliselt tänaseks kadunud Tallinna moodne linnaruum.
Märska (1896–1951) oli Eesti filmikunsti pioneer, kes sukeldus filmimaailma juba varases nooruses ja oli 1919. aastal üks Estonia Filmi asutajaid. Operaatori, leiduri ja innuka katsetajana ühendas ta tehnilise uudishimu terava pilguga kõnekate detailide ja värvikate inimtüüpide tabamiseks. Need omadused avalduvad ilmekalt ka „Tallinna turus“.
Optilistest eriefektidest ehk toonases kõnepruugis trikkidest vaimustus Märska Saksamaal, kus ta 1920. aastate keskel töötas põgusalt legendaarse tummfilmioperaatori ja eksperimentaatori Guido Seeberi juures. Eriefektid olid Seeberi ja tema kaasaegsete jaoks vahend, mille kaudu avanes filmi kunstiline ja vaimne potentsiaal kujutisi luua, mitte neid üksnes jäädvustada. „Tallinna turus“ uurib Märska just filmi kui meediumi võimekust tabada ja esile tuua tavasilmale nähtamatuks jääda võivaid suuri mustreid ja vaevutajutavaid nüansse.
Ühtlasi on „Tallinna turg“ tähelepanuväärselt varane näide tollal alles hoogu kogunud linnasümfoonia žanrist. Selle kõige tuntum ja hiljem kanooniliseks saanud näide on saksa režissööri Walther Ruttmanni „Berlin, die Sinfonie der Grosstadt“ (“Berliin, suurlinna sümfoonia“), mis valmis alles 1927. aastal. Poeetilise montaaži, eksperimentaalse pildikeele ja sageli hommikust õhtusse kulgeva ajateljega linnasümfooniates kangastub linn elava organismina, mille rütmides põimuvad arhitektuur, rahvamassid, masinad, liiklus ja argitoimetused.
Modernistlikku elutunnetust ja vaimulaadi hästi tabav žanr köitis Dziga Vertovi, Mihhail Kaufmani, Joris Ivensi, Jean Vigo, Robert Flaherty tähelepanu, kujunedes ulatuslikuks rahvusvaheliseks vooluks, mis aitas vormida dokumentalistikast iseseisva filmiliigi. Nii saab öelda, et Märska astus „Tallinna turuga“ ühte jalga oma aja kõige avangardsemate filmitegijatega.
„Tallinna turu“ 35 mm nitropõhimikul originaalnegatiivi ja digitaalseid versioone säilitab Rahvusarhiivi filmiarhiiv, kus film digiteeriti ja restaureeriti 2026. aastal. Muusika komponeerisid ja esitasid 2026. aastal Günter A. Buchwald ja Frank Bockius.
Eva Näripea
Viru hotelli katlakütja, keskikka jõudev lillelaps Felix ja korteritega sahkerdav Mart uitavad mööda hilissovetlikku Tallinna, otsides kumbki omal moel kohta ja pidepunkti. Üks on unistaja, kes ei kuulu enam kuhugi, teine osav ellujääja ja tärkava kapitalismi kehastus. Nende kõrval kerkib kolmandaks peategelaseks Tallinn ise: rahutu, võõrandunud ja heitlik linn, mille seisund peegeldub ka tema elanikes.
Aastatel 1987–88 üles võetud linateos tabab haruldase täpsusega hetke, mil vana kord mureneb ja uus pole veel kuju võtnud. Sinimustvalged lipud, fosforiidisõda, Viru ärikad, räämas tagahoovid ja Lasnamäe paneelmaastik annavad sellele muutusele korraga nii poliitilise, sotsiaalse kui ka ruumilise mõõtme.
Fragmentaarne narratiiv, sisemonoloogid ja korduv Lendava Hollandlase motiiv kannavad sama vaimsust, mida Urbla on täheldanud Wim Wendersi „Taevas Berliini kohal“ („Der Himmel über Berlin“, 1987) puhul: linn pole pelgalt tegevuspaik, vaid elav organism, milles kangastuvad tema elanike üksildus ja igatsused. „Ma pole turist, ma elan siin“ on ühtaegu Tallinna portree ja ajastu närvipilt: lüüriline, irooniline ja heitlik lugu maailmast, mis on just liikuma hakanud. Kuhu täpselt, pole veel selge.
„Ma pole turist, ma elan siin“ analoogmaterjali ja digiversioone säilitab Rahvusarhiivi filmiarhiiv, kus see digiteeriti 6K resolutsioonis 2025. aastal. Filmi digirestaureeris 2026. aastal Ratus OÜ Eesti Filmi Instituudi eestvõttel.
Eva Näripea