Mis lootus see on, mis ei lase eluga edasi minna?

Igal aastal kaob Euroopas jäljetult ligi miljon inimest. Isa Daniel ei kuulnud, kui tema 16-aastane poeg Krzysztof varahommikul kodust lahkus. Turvakaamera Varssavi Visla jõe silla kohal püüab poisi kinni, aga kui kaamera pöörab, on ta kadunud. Võimalusi on kaks: ta hüppas jõkke või lahkus sillalt märkamatult. Sellest hetkest valitseb Danieli elu meeleheitlik lootus ja hirm poega veel kord näha. Politsei uurimine seisab. Isa aga otsustab, et ehitab kaamerate ja droonidega varustatud paadi ja hakkab ise jõge päev päeva järel läbi kammima. Peagi võtavad temaga ühendust teised pered, kes on olnud samas olukorras, ja pakuvad abi.

Michał Marczak, kelle „Kõik need unetud ööd“ tõi talle 2016. aastal Sundance’i parima režissööri auhinna, on seekord ka operaatori rollis, mis teeb filmi veelgi mõjusamaks: tume vesi, droonikaadrid sillast ja isa kummarduv siluett paadis moodustavad harva nähtava visuaalse terviku, kus lein muutub osaks maastikust. Kaamera ei sekku ega lohuta, vaid on koos isaga nii ausalt ja vahetult, kui see võimalik on. Juba esimestest kaadritest tekkiv pinge on paeluv, kui see vaid nii valus ei oleks.

Mikk Granström