Surm on suur võrdsustaja ka selles dokumentaalfilmis, mis kulgeb mööda sürreaalset teed me vältimatu lõpu suunas.

See filosoofiline ja klaustrofoobne lugu uurib surma tagajärgi ja tutvustab rahutuks tegevaid teadlasi, kellega päriselus eriti kohtuda ei tahaks.

Loodusteadlane Ilmars uurib korjuseid ja suhtub skeptiliselt elusse pärast surma. Samal ajal kogub nõidade perekonnast pärit maskeeritud kunstnik Kristians luid poeetiliste muusikaliste rituaalide tarbeks. Malakoloog Edgars tuvastab kõik mardikad, ussid ja putukad, mis meid söövad, samal ajal kui astronoomid Anna ja Arnis arendavad humaansemaid meetodeid loomade toiduks töötlemiseks.

Filmis on paeluvad kaadrid, mis tõstavad esile loodusfotograaf Maris Maskalānsi mütoloogilise memento mori. Kannatlikud ja tähelepanelikud aegvõtted on kõhedalt paeluvad. Pärast filmi vaatamist võib tekkida vastumeel odavasse kirstu matmise suhtes.

Edvinas Pukšta