Läänemere rahuliku pinna all peitub haavatud maailm, mida rõhuvad siiani sõjarelvad.

„Ma arvan, et see on torpeedo.“ Kauni ja rahuliku rannajoone taustal ärritavad need sissejuhatavad sõnad otsekohe. Kahe maailmasõja järel uputati Läänemerre ja Põhjamerre umbes 1,6 miljonit tonni lõhkemata sõjamoona.

Mitmes Läänemere riigis filmitud „Lõhkekehad Läänemeres“ laseb kõlada saksa, vene, poola, läti ja eesti häältel, kuid selle tõeline peategelane on meri ise: haavatud olend, kes püüab hingata, tema sügavusi täitmas sõjajäänukid. Balti poeetilise kino traditsioonis asendab tavapärast narratiivi meeldejääv visuaal: peaaegu mumifitseerunud hülge keha, verepunased päikeseloojangud, sinimustad looded ja hämar merepõhi, mis on täis lõhkeaineid. Kalurid naasevad kasti vimmaga; naiste käed valmistavad monotoonselt Riia sprotte. Isegi merevaik, see tuttav hangunud päikesevalguse tükike, võib olla ohtlik katsuda. Lõhkeainete leidjad ja kahjutuks tegijad jäävad kõrvaliseks. Nende vaikne töö paljastab vaid selle, mis peitub pinna all. Kui film võimaldab meil lõpuks hingata ja mõtiskleda tuttavate merevaadete taustal, ei näe me neid enam süütute silmadega.

Marianna Kaat