Istanbulis kohtuvad neiu ja noormees. Kummalgi napib raha võõras linnas elamiseks ja mõlemad on kurdid. Nad veedavad koos aega ja teevad seda, mida noored inimesed ikka – pidutsevad muretult ja otsivad intiimset lähedust. Nad on armunud. Kuid kõik ei ole hoopiski nii helge nagu välja paistab. Neiu on Ukrainast ja noormees Venemaalt ning kuskil kodumaal on sõda.

Ainuüksi stsenaariumi idee filmi sõnumi lähtepunktina on suurepärane ja seab kahtluse alla paljudes filmides nähtud klišee, et armastus võidab kõik. Aga äkki võidabki, kui kurdina ei kuule ega saa sõjast rääkida? Autor läheb veelgi kaugemale ja jõuab läbi peategelaste suure üldistuseni, et sõja suhtes ei saa olla kurt, ei saa olla ka tumm. Kulub inimpõlvi, enne kui ühiskondlik mälu tuhmub ega sega enam armastust. Täiesti eraldi tuleks selle filmi puhul aga muude väärtuste kõrval esile tõsta heliriba, mis on detailselt läbimõeldud ja aktiivselt süžeed toetamas.

Mihkel Möölman