Kuningriik. Exodus
Esimesel PÖFFil 1997. aastal näidati "Kuningriigi" kahte eelmist osa, mis nüüd on saanud väärika jätku.
Filmiga „Kuningriik. Exodus“ jätkab ja lõpetab Lars von Trier oma 1990. aastatel kultussarja seisusesse tõusnud teose: kummitusloo Kopenhaagenis kunagiste linaleoaukude kohale ehitatud haiglast, kus kurjus ajab juuri ja arstiteadus heitleb igapäevaselt iseendaga, kus rootslased kiruvad taanlasi ning kus müstiline ja seletamatu seguneb õuduse ja huumoriga. Kolmas ja viimane hooaeg visandati juba 1990. aastatel, kuid teoks sai see alles nüüd.
Somnambuuli Kareni kutsub Kuningriiki salapärane hääl, mis ilmub talle abi anudes õudusunenäos. Haiglas satub Karen kokku nii Kuningriigi vanade sõprade kui ka uute töötajatega. Kurjade vaimude lõplikuks väljaajamiseks ühendab Karen jõud haigla uksehoidja Bulderi ja südamekirurgi Judithiga, kuid saatanlikud jõud ei alistu võitluseta.
Rootslasest peaarst, dr Helmer juunior, pole Kuningriigis ametis olnud kuigi kaua. Arstikutsumus pole kaugeltki tema prioriteet ja oma eesmärke, muu hulgas välja uurida, mis juhtus tegelikult tema isa Stig Helmeriga, hoiab ta kiivalt enda teada.
Haigla direktor Bob kannatab määratu alaväärsuskompleksi käes, tema aeg kulub arvutis Solitaire’i ladumisele ja haigla rahaasjade optimeerimisele. Samal ajal annab vanemkonsultant doktor Pontoppidan endast parima, et vältida kõiki, nii patsiente kui ka kolleege, nende keeruliste küsimuste ja arvukate nõudmistega. Kohtume ka Rigmoriga, kes on nüüd Kuningriigi patsient, doktor Krogshøjga, kes kõnnib ikka ringi kurjakuulutavas transilaadses seisundis, erilise rühma anonüümsete rootslastega ja viha kontrollimisega kimpus kirurgi doktor Naveriga. Jääb mulje, nagu oleks kõik nii nagu alati, ja ometi pole miski samamoodi. Ole valmis nii heaks kui ka halvaks.
Lars von Trier (1956) omandas hariduse Taani Filmikoolis. Tema käe all valmis enam kui 50 reklaami, videoklippi ja telefilmi, enne kui saabus rahvusvaheline tähelepanu 1984. a debüütmängufilmiga „Mõrva element“, mis võitis Cannes’i festivalil auhinna tehniliste lahenduste eest. Samasse triloogiasse kuuluvad ka von Trieri järgmised kaks filmi „Epideemia“ (1987) ja „Euroopa“ (1991), mida Cannes’i žürii pidas eriauhinna vääriliseks. Suur populaarsus rahva hulgas tuli 1996. aastal melodraamaga „Laineid murdes“, mis võitis mitu preemiat Cannes’is ning saavutas Euroopa Filmiakadeemia aasta parima filmi auhinna. Von Trier oli üks Dogma 95 manifesti rajajaid filmiga „Idioodid“ (1998). Tema 2000. a suurfilm „Tantsija pimeduses“ võitis Kuldse Palmioksa Cannes’is ja oli samal aastal ka PÖFFi avafilm. Viimane PÖFFil linastunud von Trieri film oli 2006. aastal linastunud satiiriline komöödia „Kõige kõrgem ülemus“, austusavaldusena esimesele PÖFFile näidati ka „Kuningriigi“ esimest osa. Kõik von Trieri täispikad filmid on jõudnud ka Eesti kinodesse.
Filmograafia:
The Element of Crime (Mõrvaelement, 1984), Epidemic (Epideemia, 1987), Europa (Euroopa, 1991), The Kingdom I (1994, Kuningriik I, PÖFF 1997), Breaking the Waves (Laineid murdes, 1996), The Kingdom II (Kuningriik II, PÖFF 1997), The Idiots (Idioodid, PÖFF 1998), Dancer in the Dark (Tantsija pimeduses, PÖFF 2000), Dogville (PÖFF 2003), Manderlay (PÖFF 2005), Direktoren for det hele (Kõige kõrgem ülemus, PÖFF 2006), Antichrist (Antikristus, 2009), Melancholia (Melanhoolia, 2011), Nymphomaniac: Vol 1-2 (Nümfomaan 1-2, 2011), The House That Jack Built (Maja, mille Jack ehitas, 2018), Riget: Exodus (2022)