Kui ma olen surnud ja valge
Üheks Jugoslaavia musta laine silmapaistvamaks teoseks nimetatud „Kui ma olen surnud ja läinud“ on musta huumorit ja satiiri täis kelmidraama, mis kujutab erinevate sotsiaalsete klasside moraalset allakäiku Jugoslaavia rõhuva režiimi all. Peategelane, nägus kelm Janko ehk Jimmy Barka, on libekeelne vagabund, kes kasutab ära kõiki, kes ta teele satuvad. Jäänud tööta, satub ta kummalisele odüsseiale läbi mitmesuguste naiste ja pettuste ning avastab endas unistuse poplauljaks saada.
Režissöör Živojin Pavlović oli üks musta laine suurkujusid, kes näitas filmides elu tumedamat poolt, vastukaaluks kommunistliku Jugoslaavia klantsfassaadile. Ta keskendus eelkõige ühiskonna äärealade tegelastele. „Kui ma olen surnud ja valge“ tõi Pavlovićile FIPRESCI auhinna Karlovy Vary filmifestivalil ning Golden Arena auhinna Pula filmifestivalil.
Kati Vuks
Živojin Pavlović (1933) suri 1998. aastal. Filmides ja romaanides kujutas Pavlović vaese, hüljatud üksikindiviidi lootusetust karmis reaalsuses, mida pakkus toonane ühiskond. Ta oli Jugoslaavia musta laine liikumise üks juhtfiguure 1960. aastatel. Ta portreteeris kommunistliku Jugoslaavia režiimi tumedamat poolt. 19aastaselt hakkas ta filmi ja kunsti teemadel kohalikku Belgradi ajalehte kirjutama. Olles lõpetanud maalikunsti eriala Belgradi kunstiülikoolis, lavastas ta esimese filmi „Living Water“ 1961. aastal. Film pälvis žürii eriauhinna Pula filmifestivalil. Pavlović on pälvinud karjääri jooksul mitmeid auhindu, ka Hõbekaru Berliinist ja mitu auhinda kohalikult Pula filmifestivalilt.
Filmograafia:
valik/selected: Kad budem mrtav i beo (When I Am Dead and White, 1967), Zaseda (The Ambush, 1969), Rdece klasje (1970), Zadah tela (Body Scent, 1983)