Prantsuse uue laine vaim vallutab Vilniuse – stiilne lugu esimesest armastusest, vabadusest ja iseendaks saamisest.

Täisea lävele jõudnud Tomas on rahutu ja romantiline hing, kes pole veel päriselt valmis rollideks, mida elu hakkab talle peagi ette kirjutama. Kui ta koos kooliõe Eglėga muuseumikülastuselt plehku pistab, puhkeb esimene armastus – ühtaegu tiivustav ja valus, tulvil kõhklusi, armukadedust ja vabaduse joovastust. Eglė kiindumus oma kunstiõpetajasse teeb Tomase ärevaks, samal ajal kui meelas tantsijanna Gina näitab talle märksa hulljulgema elu võimalust.

Mati Undi debüütromaanil „Hüvasti, kollane kass“ põhinev Araminase „Kui ma noor olin“ toob 1960. aastate lõpu Vilniusesse prantsuse uue laine värskuse. Stoppkaadrid, popmuusika, pärlendavalt mustvalge laiekraanpilt, moodne linnaruum ja sundimatult stiilsed tegelased asetavad linateose lähemale Truffaut’le ja tema kaasaegsetele kui nõukogude filmikunsti konventsioonidele. Teismeea ebakindlus, melanhoolia ja mässumeelsus seotakse siin mängulise vabaduseihaga, vastandades traditsioonide painet ja nende ahelaist vabanemise soovi.

Operaatorina alustanud Araminas annab loole elegantselt kerge visuaalse vormi, mis kõneleb põgusate pilkude, žestide ja meeleolude keeles. Lõpustseenis pühib Eglė Tomase näolt klounigrimmi, märkides nõnda täiskasvanuks saamist, kaotamata oma tõelist palet.

Eva Näripea