Kolm hüvastijättu
Elu voolab ja muutub, armastus jääb.
Marta ja Antonio on koos olnud seitse aastat. Marta töötab gümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajana, Antonio on aga ambitsioonikas kokk. Ühel õhtul toimub nende vahel näiliselt tühine vestlus, mis jätab aga otsad lahti ning Antonio teatab, et ta tahab lahku minna, kuigi tal selleks otsest põhjust polegi. Marta jaoks on see kõik kui ämber külma vett ja ta ei oska muud moodi reageerida kui enesesse sulgumisega. Ta küll elab ja toimetab edasi, kuid kõik toimub justkui läbi udu, samuti kaob tal söögiisu.
Film näitab, kuidas elul võib olla mitu tähendust, isegi kui tundub, et kõik laguneb. Valu võib viia muutumiseni ja suhetesse peidetud fragmendid võivad avada tee uuele elule.
Filmi esilinastus toimus Toronto filmifestivalil.
Isabel Coixet (1960) on Hispaania filmirežissöör ja stsenarist. Ta õppis ajalugu Barcelona Ülikoolis ning alustas karjääri reklaamivaldkonnas, enne kui asus tegelema filmiga. Tema täispikk debüütfilm „Demasiado viejo para morir joven“ (1988) tutvustas teda paljulubava uue filmitegijana, kuid rahvusvahelist tunnustust saavutas ta filmidega „Asjad. Mida ma sulle kunagi öelnud ei ole“ (1996) ja eriti „Mu elu ilma minuta“ (2003), mis esilinastus Berliini rahvusvahelisel filmifestivalil. Tema hilisemast loomingust võiks Eesti publikule meenuda muu hulgas filmid „Eleegia“ (2008), „Elu sõidutunnid“ (2015) ja „Raamatupood“ (2017). Tema filme on näidatud suurte rahvusvahelistel festivalidel, sealhulgas Berliinis, Cannes’is, Torontos ja San Sebastiánis, ning ta on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas mitmeid Goya auhindu.
Filmograafia:
(Valik/Selected): A los que aman (Those Who Love, 1998), My Life Without Me (2003), The Secret Life of Words (2005), Elegy (Eleegia, 2008), Map of the Sounds of Tokyo (2009), Another Me (Teine mina, 2013), Learning to Drive (Õppesõit, 2014), Nadie quiere la noche (Endless Night, 2015), The Bookshop (Raamatupood, 2017), Un amor (2023), Tre ciotole (Three Goodbyes, 2025)