„Autoaknast lendab plastik, et saaks vastu kuplit nastik. Looduse kroon, looduse kroon, inimene on ju looduse kroon.”

Seda, mida Orelipoiss laulab, Nikolaus Geyrhalter näitab – pahaendeliselt, sürreaalselt maaliliseltki. Prügisse uppuvaid merekaldaid, prahti täis mäenõlvu. Prügi on kõikjal – ka mere põhjas ja maa all. Kohatu ollus, mis ähvardab meid kõiki enese alla matta. Me kogume seda kokku, peenestame, põletame, matame maha – teeme sisyphoslikke jõupingutusi, et selle üle kontrolli saavutada, aga iga päevaga tuleb seda aina juurde ja juurde.

Šveitsi Alpidesse ja Nevada kõrbesse, Albaaniasse, Nepalisse, Maldiividele ja mitmele poole mujale viiv eepiline teekond jäädvustab, kuidas inimkond oma prügiga toimetab. Kas seda lahingut saab üldse võita?

Tiit Tuumalu