Kui paljud peavad kannatama ja kui palju tuleb ohverdada, et üks rahvas võiks lõpuks vabaks saada?

2020. aasta suvel toimusid Minski tänavatel ja üle kogu Valgevene ulatuslikud demokraatiat pooldavad meeleavaldused, millega protestiti järjekordsete võltsitud valimistulemuste ning Aljaksandr Lukašenka diktatuurirežiimi vastu. Protestid suruti vägivaldselt maha ning kümned tuhanded inimesed põgenesid riigist, saadeti maalt välja või vangistati.

Režissöör Andrei Kutsila oli samuti sunnitud Valgevenest lahkuma. Jälgimiskaamerate salvestiste, arhiivi- ja found footage materjalide ning vangistuses loodud joonistustel põhineva animatsiooni kaudu põimib ta oma isikliku kogemuse teiste represseeritute ja vangistatute lugudega.

Film algab vangistatud aktivisti Vitoldi ja tema sõbra foto- ja kirjavahetusega, enne kui mees vanglas surnuks pekstakse. Samuti elab üks isa pidevas vahistamise hirmus, kartes nii enda kui tütre elu pärast. Noor tudeng Kasia tähistab oma 20. sünnipäeva trellide taga, kuna ta osales protestides. Joonistamine aitab tal säilitada mõistust ja väljendada seda, mida avalikult öelda ei saa. Need isiklikud lood heidavad valgust õõvastavale repressioonile ning toovad kuuldavale inimeste hääled, keda Valgevene autokraatlik režiim on püüdnud vaigistada.

Film esilinastus Veneetsia filmifestivali võistlusvälises programmis.