Jälle ei saanud magada. Longin sihitult mööda tühje Tallinna tänavaid. See on väsitav. Reaalsus seguneb luulude ja hallutsinatsioonidega ning mulle pakuvad seltsi nurga taga hiilivad hüpiknukusarnased elukad. Mu peas on ketrab filmilint, kus korduvad aina ühed ja samad õudusfilmiklipid. Vaatepildid moonduvad ja kogu maailm jookseb kokku, valmis laiali pudenema. Pahatahtlik parasiit õgib mind seestpoolt. Soovin, et saaksin pugeda mõnusasse pessa. Just nagu pisike känguru turvalisse kukrusse. Aga ma olen siin lõksus. Saan vaevu jalgu liigutada ja tundub, et need vajuvad üha sügavamale pehmesse savisse. Ehk rahustaks öökino mind maha... Kuule, äkki ikka mõtled järele. See on ju Kesköö Hullus, linna kõige hirmsam underground-filmide linastus!