On aasta 1991. Cheng Die töötab klaveriõpetajana. Ta sündis keerulises keskkonnas, täis vaikust ja kaost, ning kasvas, taustaks ema pidev nutt ja hala. Tema vanaema Yang Zipei, kuulsus Shanghai Prantsuse kontsessiooni renessansiajast, õpetas tüdrukule juba varakult klaverimängu. Muusika on Cheng Die ainus trööst ja ta vaimu ergastav jõud. Siis selgub aga, et Cheng Die on mässitud kirglikku ja keelatud armusuhtesse abielumehega, tema aus nimi on häbistatud. Et veel suuremat skandaali ära hoida, on ta sunnitud põgenema kaugel asuvasse Linyuani linnakesse. Kohale jõudes avastab tüdruk üllatusega, et kohalikud elanikud ei oska rääkida —
kuid see on alles esimene paljude edasiste avastuste jadas, mis sunnib Chen Died kahtlema oma reisi mõttekuses: on see veel elu või hoopis unenägu?

Bela Tarri või noore Andrei Zvjagintsevi jälgedes käiva Liao Zihao nägemus on mitmekihiline ja delikaatne teos, mis ühendab muusikat ja puudutusi. Selle filmi vaatamisest saadavat visuaalset naudingut võib võrrelda siidkinda silitusega klaveriklahvidel. Draama keskpunkt põhineb unenäol, ja just unenäolist kogemust see noor kunstnik ja USAs hariduse saanud Hiina režissöör vaatajale pakubki.

„Kes magab hõbehallis“ on hinnaline filosoofiline taies, mis paljastab uue ja võimsa hääle Hiina arthouse-režissööride skeenel.

Dario Vecchiato