Tšehhide 1980. aastate kultusfilm toob ekraanidele nii fantaasiat, ulmet, seiklusi kui ka gooti õudust.

Viis aastat enne Bram Stokeri „Draculat“, 1892. aastal ilmunud Jules Verne’i algupärasel romaanil „Karpaatide loss“ põhinev fantaasialugu oli üks armastatumaid filme ka 1980. aastate Nõukogude kinolevis ja seda vaatasid sajad tuhanded silmapaarid. Tšehhi teaduslik-tehniline fantaasiafilm, mida nüüd määratletakse žanriga steam-punk (eesotsas Karel Zemani filmidega), oli toona siinsele kinopublikule sama ehe ja aus kaup nagu praegusele vaatajale Jaapani või Hollywoodi teosed. „Karpaatide lossi saladuse“ režissöör Oldrich Lipsky („Limonaadi Joe“) jätkas kaasmaalase traditsioone ja sidus ühes oma viimastest filmidest omavahel kõikvõimalikke fantastilisi žanreid paroodiast õuduseni.

Aga millist saladust siis ikkagi kätkeb endas pahaendeline loss keset Karpaatia mägesid? 1983. aasta filmižurnaal Ekraan seletab lühidalt lahti: „Ümbruskonna inimesed kuulevad mägedest ebatavalisi hääli ja muusikat ega tea, kas panna seda inglite või saatana arvele. Siis saabub mägedesse närve puhkama noor krahv Teleke (Michal Dočolomanský), kes Contecanto varjunime all on ka kuulus ooperilaulja. Tema armsam Salsa Verde, kes samuti oli laulja, on hiljuti surnud ja krahvi süda on murdumas. Nüüd kuuleb ta aga oma armsama kaunist häält lossist kostvat ja Teleke koos ustava teenri Ignáci ning metsavaht Deziga otsustab lossi tungida ning seletust nõuda. See, mis üllatus mehi lossis ootab, jäägu aga esialgu saladuseks.“

Tšehhid ise peavad „Karpaatide lossi saladust“ üheks parimaks 1980. aastate kodumaiseks filmiks ning kindlasti aitab sellele kaasa ka toonaste parimate tšehhi näitlejate koorekiht.