Ana juhib autot, tema nägu on tõsine ja vihane. Tema kõrval istub abikaasa Mateo, kes on pinges ja korrutab pidevalt, et Ana peaks tagasi pöörama. „Ootame veel natuke,“ vastab Ana, kuid mees käsib tal teha seda kohe. Viimaks nad pööravadki otsa ümber, kuid leiavad tagasi jõudes ainult lapse mütsi. Nad jätsid oma 7-aastase lapse karistuseks üksinda metsa, kuid nüüd on poiss kadunud.

Tšiili sõltumatu filmitegija on tavaliselt teinud intiimseid filme paaridest ja suhetest, kuid seekord läheb ta hoopiski metsa ning eksperimenteerib üheainsa võtte ja ülitäpse stsenaariumiga, sundides vaatajat tooli külge klammerduma. Tegu on looga, mis haarab kaasa esimesest kaadrist alates, hoiab pinget läbi kogu filmi ja jääb saatma ka tagasi tavaellu tulles.

Tunnustatud tšiili näitlejate Anton Zegersi („The Dogs“ jpt) ja Nestor Castillana mäng püüab vaataja lõksu, andes edasi vanemate ängi, kes ei tea, kas nad teevad ikka õigesti. Kogenud, kuid noor režissöör Matias Bize („La memoria del agua“, PÖFF 2015; „En La Cama“, mille on uuesti teinud Julio Medem) ja vapustavalt keerukad näitlejatööd tõstatavad mitmeid teemasid, mis on mõnikord tabud ja millest vaikitakse: lapsevanemaks olemine, suhted ja inimeste rollid, kõik mässitud trilleri kesta, mis tekitab pakitseva soovi seda arutada.

Javier Garcia Puerto