Kana
Sihikindel kana jätab selja taha armetu elu tööstuslikus kanafarmis, et otsida turvalist kohta tibude kasvatamiseks. Juhuse tõttu Kreeka rannaküla viletsas restoranis paikseks jäänud tiivulise isikliku elu probleemidel on ohtralt sarnasusi inimeste kooselu- ja paaritumisreeglite ning võimu ja üleoleku demonstreerimise viisidega. Kana igatseb perekonda, kuid teda peetakse munade pärast. Linnu tähelepanelik pilk uurib ohte, pingeid, moraalset langust ja lühikesi õnnehetki teda ümbritsevate inimeste elus. Alles inimeste maailmas aset leidnud verine draama annab kanale lõpuks lootuse elada kaua ja õnnelikult.
Ebamugavate, isegi šokeerivate ideede ja ainulaadse stiili poolest tuntud Ungari režissöör György Pálfi („Hõkk“, „Taksidermia“, „Igavesti igaveses“) on ka uusimas filmis säilitanud talle omase eksperimentaalsuse, kuid kana vaatenurgast esitatud visuaal ning ehtsad emotsioonid muudavad selle antiiktragöödiatest inspireeritud allegooria vägagi vaatajasõbralikuks.
Filmi Shortlisti lisamiseks logi palun sisse
György Pálfi (snd 1974, Budapest) alustas oma esimeste Super8 filmide tegemist 1987. aastal. Tema õpingute ajal Budapesti Teatri- ja Filmiakadeemias tehtud tudengifilmid äratasid huvi ning rahvusvahelise tuntuse saavutas ta oma debüütfilmiga “Hõkk”, mis 2002. aastal võitis Euroopa Filmiakadeemia parima debüüdi auhinna ning pälvis FIPRESCI äramärkimise Cottbusi filmifestivalil. Režissööri teine film “Taksidermia” pälvis suure tunnustuse Cannes'i festivalil ja osales ka 2006. PÖFFi võistlusprogrammis EurAsia. PÖFFil on näidatud ka tema kolmandat filmi "Ma ei ole sinu sõber", mis linastus samuti EurAsia võistlusprogrammis. "Igavesti igaveses" on Pálfi seismes täispikk film.
Hukkle (Hõkk, PÖFF 2003), Taxidermia (Taksidermia, PÖFF 2006), Nem vagyok a barátod (Ma ei ole sinu sõber, PÖFF 2009), Final Cut: Hölgyeim és uraim (Final Cut: Ladies and Gentlemen, 2012), Szabadesés (Free Fall, 2014), His Master's Voice (2018), Mindörökké (Perpertuity, 2021)