Uue elu lävel seisab alati ka see, mille maha jätsime. Isegi kui arvame, et oleme juba edasi liikunud.

Ukraina režissööri Mõkõta Hibalenko debüütmängufilm jutustab tema isiklikust kogemusest inspireeritud loo identiteedist ja kodumaalt lahkumisest – olgu see siis vabatahtlik või sunnitud – ning vastuoludest, mis sellega paratamatult kaasnevad.

Kahekümneaastane Vitali lahkub Ukrainast Saksamaale paremat elu otsima aasta enne Venemaa täiemahulist sissetungi 2022. aastal. Kodumaale jäävad maha tema ema ja õde. Sisseelamine uues riigis on esialgu vaevaline, kuni Vitali seab end sisse Münchenis, kus liitub tudengite teatritrupiga. Esimest korda elus tunneb ta, et saab olla tema ise. Aga siis puhkeb sõda ja olukord muutub drastiliselt – mitte ainult Vitali, vaid ka Fiona jaoks, kes on noormehele seni peavarju pakkunud. Kuna Vitali ema ja õde on sunnitud Ukrainast põgenema, tuleb Fional äkitselt ühe inimese asemel majutada kolme. Ehkki Vitali lähedased on nüüd sõja eest kaitstud, saabuvad nendega kaasa ka perekondlikud pinged ja süütunne, mida pikk vahemaa pole suutnud vaigistada.

„Kamuflaaž“ esilinastus Veneetsia filmifestivali sõltumatus kõrvalprogrammis „Giornate degli Autori“.