Korvpall kui relv rõhumise vastu. Leedu ja Läti eralduvad Nõukogude Liidu riigikorrast ja kuulutavad end iseseisvaks. Kaunase Žalgiris annab teada, et Leedu kõige tugevam korvpallimeeskond ei osale kõrgliigas. Mitmed Eesti sportlased keelduvad võistlemast erinevatel Nõukogude Liidu spordiüritustel, kuid nõudlik ja ambitsioonikas treener Jaak Salumets otsustab võtta vastu väljakutse viia tugev kohalik meeskond Kalev maailma endiselt kõige suuremale korvpallivõistlusele. Ehkki mängijaid halvustatakse kui kommunistide sabarakke ja mittepatriootilisi reetureid, leiavad mehed motivatsiooni kõrgemast palgast, lubatud sponsorlepingutest ja võimalikest profikarjääridest välismaa klubides: juhul, kui neil õnnestub võita CSKA-d, Dünamot, Spartakit ja Avtodorožnikut.

See oli otsustav aasta nii Kalevile kui ka kõigile teistele. Pinged väljaspool mänguväljakut kasvasid tohutuks, vahel lausa väljakannatamatuks. Mängijad pidid taluma kokkulepitud tulemustega mängudega kaasnevat vaimset pinget, äraostetud kohtunikke, poliitilisi nõudmisi, vastutust perekondade ees ja füüsilisi treeninguid palgatud Leedu treeneri Pranasega, kes teadis, milline on see raskus, mida Arvydas Sabonis tõstab mängleva kergusega.

Ägedate kolmepunktivisete tooja Aivar Kuusmaa, Margus Metstaki, Tiit Soku, naiivse andeka noore uustulnuka Gert Kullamäe ja esimese Ameerika leegionäri George Jacksoni vahel tekib tihe side ja võiduvaim, kui Kalev saab pidurdamatuks ning heitleb palju enama kui ainult tulemuse pärast. Nad peavad selle turniiri võitma kõigi Balti riikide vabaduse pärast.

Korvpallifilmid on suurel ekraanil endiselt haruldased, vaatamata tohutult edukale „Hustle’ile“, kus mängis tulevane Euroopa meister Juancho Hernangomez. Legendaarne Leedu meeskond Žalgiris (mis pidas maha ajaloolise mängu CSKA vastu) ei ole seni korralikku mängufilmi väärinud. Eesti debüütrežissöör Ove Musting, keda kutsuti Varssavi filmifestivali debüütfilmide võistlusele, on suutnud tabada korvpalli tõelist ilu ja üliinimlike võitude maitset, meenutades meile kultusmängijaid, kellega koos me üles kasvasime, ning paljastades ettevaatlikult mängu taktikat, mis tol saatuslikul 1990–1991. aasta hooajal tähendas palju enamat kui oranži palliga spordiala.

Edvinas Pukšta