Maria astub kontvõõrana isa ellu, otsides sealt jälgi iseendast ja vastuseid, mis on jäänud aastateks vaikuse varju.

Maria elab maailmas, kus lähedusel on hind. Ent tema elus kibedalt kipitav tühimik ei allu ühelegi panusele, et seda jäädavalt unustada. Isa, keda ta pole kunagi tundnud, on jäänud tema ellu varjuks, mille ümber on aastatega kogunenud küsimused, häbi ja igatsus. Ühel päeval otsustab Maria selle vaikuse katkestada.

Võõra nime all astub ta Andriuse joonistustundi. Mees elab rahulikku elu kunstiõpetajana ega aima, et üks tema õpilastest kannab endas tema enda mineviku jälge. Maria vaatleb teda eemalt nagu pilti, milles loodab ära tunda midagi iseendast. Iga kohtumine lisab portreele uue varjundi, kuid muudab tõe väljaütlemise aina raskemaks. Mida lähemale ta jõuab, seda hägusamaks muutub piir selle vahel, kas ta otsib isa, süüdlast või iseennast.

Mõnikord ei ole kõige raskem leida inimest, kes kadus, vaid otsustada, mida temaga kohtudes peale hakata. Danielius Minkevičiuse „Kaduvik“ kulgeb hõõguva intiimsusega mööda haavu, mida aeg ei paranda, vaid õpetab varjama. See on lugu pärandist, mis ei kandu edasi ei varas ega veres, vaid vaikuses, mille üks põlvkond jätab järgmise kanda.

Elise Jagomägi