Vähe on tabusid, mida Luchino Visconti siin ei riku.

Meie ees on tõeline ooperlik luupainaja, mis kompab piiri, millest üle astudes muutuvad tuhaks Soodom ja Gomorra, nagu autor ise on öelnud.

Koos natside võimuletulekuga satuvad terasetööstur von Essenbecki perekond ja selle kaaskondlased totaalse moraalse laostumise keerisesse, mille ulatust võib vabalt võrrelda „Macbethiga“ – just viimane Viscontil seda oopust kavandades silme ees seisiski.

Võimu nimel heideldes hüljatakse kõik inimlikud normid, mis seni on kehtinud, ja Visconti ei jäta kahtlust, et kogu selle ühiskondliku kollapsi on sünnitanud „vana hea Saksamaa“ ise.

„Jumalate hukk“ juhatab sisse autori Saksa triloogia, kuhu kuuluvad veel „Surm Veneetsias“ ja „Ludwig“ – esimest korda jõuab see nüüd tervikuna Eesti vaatajate ette.

Luchino Visconti sünnist möödub tänavu 120 ja surmast 50 aastat.

Tiit Tuumalu