Jäätee veerel
Filosoofiline, meditatiivne ja irooniline dokumentaalfilm ilma küsimuste ja selgitusteta. Arko Okk seisab jää serval, mis võimaldab autojuhtidele riskantset otseteed.
Jäätee valvur Jaanus ei saa lubada, et ülesõit ka homme lahti on, kuid registreerib kõik möödasõitvad autod ja rattad. Linnapea on mures jää iga sulava sentimeetri pärast.
Melanhoolne, metafooriline ja antropoloogiline portree elanikest, kellele jää toob lõbusaid mänge või improviseeritud võistlusi. Kuuleme hoolikalt salvestatud samme lumel, tugevat tuult ja vihmapiisku ning võib-olla tunneme läbi ekraani ka külma.
Kaheksa aastat filmimist 3,3 kilomeetri pikkusel Noarootsi–Haapsalu jääteel annab monumentaalse elamuse pidurdamatust aja möödumisest.
Edvinas Pukšta
Arko Okk (1967) on filmioperaator, -lavastaja ja -produtsent. 1994. aastal lõpetas ta Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis (VGIK) kino- ja telefilmi operaatori eriala. 1998. aastal rajas Okk koos Jaan Tättega stuudio Acuba Film. Pärast tööd vabakutselisena asus ta tööle Hardi Volmeri debüütmängufilmi „Tulivesi“ (1994) operaator-lavastajana. Nende koostöö jätkus hiljem mängufilmiga „Minu Leninid“ (1997) ja Eesti esimese animeeritud dokumentaalfilmiga „Mees animatsioonist“ (2005). Ta on olnud operaator ka mängufilmidele „Lurjus“ (1999), „Agent Sinikael“ (2002), „Sigade revolutsioon“ (2004) ning Laila Pakalnina filmile „Koer, lennuk ja laulupidu“ (2006). Oki esimene filmilavastus oli 1999. aastal esilinastunud mängufilm „Ristumine peateega“. Okk on ka Eesti esimeste stereoformaadis dokumentaalfilmi („Monoloogid 3D“ ja lühifilmi („Lootus 3D“) autor. Möödunud aastal esilinastus PÖFFil tema dokumentaalfilm „Jäätee veerel“ (2023).
Ristumine peateega (1999), Seal, kus lõpeb luule (2009, doc), Jäätee veerel (PÖFF 2023, doc),Ma sündisin garaažis 3D (2024, doc)
Auhind parimale filmile Balti filmi võistlusprogrammis, stipendiumi 5000€ annab välja
