Maailma esilinastus
Jäätee veerel
Filosoofiline, meditatiivne ja irooniline dokumentaalfilm ilma küsimuste ja selgitusteta. Arko Okk seisab jää serval, mis võimaldab autojuhtidele riskantset otseteed.
Jäätee valvur Jaanus ei saa lubada, et ülesõit ka homme lahti on, kuid registreerib kõik möödasõitvad autod ja rattad. Linnapea on mures jää iga sulava sentimeetri pärast.
Melanhoolne, metafooriline ja antropoloogiline portree elanikest, kellele jää toob lõbusaid mänge või improviseeritud võistlusi. Kuuleme hoolikalt salvestatud samme lumel, tugevat tuult ja vihmapiisku ning võib-olla tunneme läbi ekraani ka külma.
Kaheksa aastat filmimist 3,3 kilomeetri pikkusel Noarootsi–Haapsalu jääteel annab monumentaalse elamuse pidurdamatust aja möödumisest.
Edvinas Pukšta
Arko Okk (1967) on lõpetanud Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi kino- ja telefilmi operaatori erialal. 1998. aastal rajas Okk koos Jaan Tättega stuudio Acuba Film, kus töötab tänini vabakutselise operaatori, produtsendi ja režissöörina. 1999. aastal debüteeris režissööri ja produtsendina mängufilmiga „Ristumine peateega“ (Jaan Tätte samanimelise näidendi järgi). Mitmel korral töötanud operaatorina ja/või produtsendina koos oma kunagise õpingukaaslase Laila Pakalņina filmilavastuste juures. Oki hilisematest projektidest on äratanud rohkem tähelepanu Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks valminud kahetunnine dokumentaal „Seal, kus lõpeb luule“ (2009) ning Eesti esimesed stereoformaadis dokumentaal- ja mängufilmid, nagu 3D formaadis minimalistlik portreefilm Lennart Merist „Monoloogid 3D“ (2007–2011) ja lühimängufilm „Lootus 3D“ (2011, inspireerituna Jaan Krossi novellist „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“).
Filmograafia:
Ristumine peateega (1999), Seal, kus lõpeb luule (2009, doc), Monoloogid 3D (2011, doc), Jäätee veerel (2023, doc)
Balti Filmi võistlusprogrammi stipendium 5000€ Piletilevilt
