Vanakooli stiilis rapper kolmest õest-vennast, keda jõel ja selle kallastel hakkab jahtima salapärane tapja.

Aastal 2018 leidliku lühifilmiga „In Sound, We Live Forever“ fännidele ja kriitikutele silma jäänud režissöör Joshua Giuliano paiskab oma esimeses täispikas õudukas vaatajad kohe sellise vägivalla keskele, mis oli omane pigem 1980. aastate rapperitele kui tänastele moodsatele hirmufilmidele. Kuid lihtsakoelisest „kirvega pähe ja auku“ stiilis filmist on asi kaugel. Noorena palju klassikalisi õudukaid vaadanud režissöör teab, kuidas vaatajat konksu otsa saada. Ta kasutab filmi üht olulisemat kujundit – jõge – kurjakuulutava metafoorina, milles tegelased triivivad lõpu poole, kust pole kellelgi pääsu. Või kas ikka pole?

Vanemad kaotanud õed ja nende noorem foobiaid põdev vend kogunevad isa tuha laiali puistamiseks mootorpaati, et teha viimane ring lapsepõlves armsaks saanud jõel. Paraku läheb paat rikki ja pere teeb kõike muud peale üksmeeles lahenduse otsimise. Draamat, mille käigus ilmneb õdede ja venna omavahelise vaenu põhjus, jälgib vastaskaldal huviga aga kurjakuulutava välimusega „ilma näota“ mees. Tal on plaan ja pimeduse saabudes saab selgeks, et selles on roll ka paadisolijatel.

„Jõgi“ esilinastus tänavuse Toronto filmifestivali programmis, kus tekitas meediatormi põhusel, et selle Ameerika kinoõigused omandas ümmarguselt 10 miljoni dollari eest õudushititehas Blumhouse. Kas film kujuneb samasuguseks või veelgi suuremaks hitiks kui eelmise aasta festivalil omandatud filmike nimega „Sundmõte“ („Obsession“), näitab aeg, aga enne seda on meil hea võimalus PÖFFi raames saal pimedaks teha ja kriipiv linalugu õudusfännide ees lahti rullida.

Helmut Jänes / Timo Diener