Igal aastal sooritatakse postsovetlike riikide ajateenistuses kümneid enesetappe.

Põhjuseks on dedovštšina – psüühiline ja füüsiline vägivald, millega noori sõdureid koheldakse. Saadud traumad elavad üle põlvkondade ja mõjutavad terve ühiskonna toimimist.

Kui valgevenelane Nikita kutsutakse ajateenistusse, tuleb ka temal sellega esimest korda kokku puutuda.

Svetlana otsib samal ajal õiglust: tema ajateenijast poeg leiti kaks aastat tagasi sõjaväeosast pooduna ja ema teeb kõik, et süüdlased karistada saaksid. Tee, mida tal käia tuleb, on okkaline, dedovštšinat välja juurida pea võimatu – see on oluline lüli Valgevene võimude vägivallaaparaadis, mille eesmärk on külvata hirmu.

Film kandideerib Euroopa filmiakadeemia aasta parima dokumentaalfilmi auhinnale.