Seda on korduvalt nimetatud ka üheks kõigi aegade parimaks Leedu filmiks.

„Tunded“, „Ühe päeva kroonika“, „Keegi ei tahtnud surra“ ja… „Igavene valgus“.
Selline on kõigi aegade parimate Leedu filmide edetabeli esinelik, mille seadsid 1997. aastal kokku sealsed kriitikud ja filmitegijad.

On aasta 1956. Üle ujutatud rannakülas seisab aeg paigal. Sajandeid püsinud elukorraldus on lõhutud ja uus pole veel kanda kinnitanud. Ümbritseva absurdi taustal hargneb armastuse nelinurk, mille osalised püüavad mineviku taaka kandes kohanduda vääramatult muutuva maailmaga ja leida oma õnne.

Nii polnud veel keegi sõjajärgset Leedut kujutanud – eksistentsiaalse tühjuse kaudu. Melanhoolne, visuaalselt poeetiline film, kus segunevad seepiakarva argine ja unenäoline, põhineb Eestiski tuntud leedu kirjaniku Rimantas Šavelise lühijutul.

Paralleele pole vaja kaugelt otsida – kui meeldib Sulev Keeduse looming, võiks meeldida ka „Igavene valgus“.

Tiit Tuumalu