Hüvasti, kallis kodu
Suur gruusia filmimees lahkus meie seast eelmise aasta lõpus. Tänavu oleks ta saanud 90-aastaseks.
„Hüvasti, kallis kodu” on üks Iosseliani muhedamaid komöödiaid, mida on peetud ka tema viimase aja kõige paremaks tööks.
Hea film on sõnadeta film, tavatses Iosseliani öelda. Ülemäära palju sõnu ei tehta ka siin.
Aristokraatlik perekond elab uhkes lossis topeltelu. Ärihaist ema taktikepi järgi joonduvas joodikust isas – Iosseliani enda kehastuses – ja seiklejast pojas, kes seltsib hulgustega, pakitseb mäss kodanliku ühiskonna väärtuste vastu, soov hüljata oma sünnipärane staatus ja etikett. Nende tee ristub humoorikal, vahel ka absurdsel viisil paljude värvikate Pariisi elanikega.
Mosaiikne ansamblifilm võitis 1999. aastal Euroopa filmiauhindade jagamisel kriitikute tunnustuse.
Tiit Tuumalu
Filmi Shortlisti lisamiseks logi palun sisse
Giorgobistve (Langevad lehed, 1968), Igo šašvi mgalobeli (Elas kord laululind, 1969), Pastorali (Pastoraal, 1975), Les Favoris de la lune (Kuu lemmikud, 1984), La chasse aux papillons (Liblikajaht, 1992), Brigands, chaptire VII (Maanteeröövlid 1996, PÖFF 1998), Adieu, plancher des vaches! (Hüvasti, kallis kodu, PÖFF 1999), Lundi matin (Esmaspäeva hommik, PÖFF 2002), Jardins en automne (2006), Chantrapas (PÖFF 2010), Chant d'hiver (Talvelaul, PÖFF 2015)