Dalmaatsias pidavat hundid helikopteritest alla sadama. Kohalikud sahistavad, et Euroopa Liit ja Horvaatia valitsus toovad neid salaja sisse, et inimesed ära ajada ja maa tööstuseks vabastada. Pealtnägijad vannuvad, et on seda oma silmaga näinud, ja kuulujutust saab veendumus.

Aadria mere ranniku turismimagnetite taga on unustatud sisemaa hääbumas. Teed lagunevad, transport ja arstiabi kaovad, poed suletakse ja lambad on viimane võimalus ellujäämiseks – nüüd aga ohustavad neid nii tõelised kui ka kujuteldavad hundid. Samal ajal tekib üha rohkem tuuleparke ja karjääre, mis süvendavad veelgi sissepiiramise tunnet. Sellesse pingelisse õhkkonda astub Euroopa ametnik, kes on saadetud rahutust leevendama. Üksi seisab ta silmitsi viha, kahtluse ja hirmuga, hoides oma positsiooni nagu üksik võitleja vaenulikul maastikul. Aga hundid ei maga. Küsige vaid Eesti talupidajatelt, kes on ammu lammaste loendamise lõpetanud.

Marianna Kaat