Maailma esilinastus
Hiirelõks
Kui sõda ei oleks nii kole, võiks film tänu kõrvaltegelasele kohati isegi naljakas olla.
Anton on rindel üksinda punkris, kui sissepääsuava saab tabamuse ja toimub varing. Sõdur on lõksus. Kõik esialgsed optimistlikud pingutused olukorrast pääseda on lootusetud. Ei aita ka katsed luua välismaailmaga raadioside. Õnneks on vett, toitu, patareisid, kuid üha selgem on, et... Siis aga tuleb kusagilt kaaslane, rott. Kas see loomake on viimane elav hing, kes on Antoni lõpu juures?
Ukraina filmid on mõistetavatel põhjustel eriti just praegu oodatud festivalidel osalema. Päritolumaa ei saa aga olla ainuke argument. Antud film räägib küll käimasolevast sõjast, kuid samas on see üldmõistetavalt universaalne. Inimene on lõksus ja autorit huvitab, kuidas ta läbib hirmu, lootuse ja ängi staadiumid. Sõja tingimustes on ukrainlastele kindlasti vaja filme patriotismist, aga hea kui need ei ole plakatlikud. Kindlasti suurepärane töö peaosatäitjalt ning väga täpne režii filmi autorilt. Oskuslik tempotunnetus, materjal on filmitud õnnestunult ja teadlikult montaaži plaanidesse.
Mihkel Möölman
Serhii Kastornykh (1982) on Ukraina režissöör, stsenarist ja produtsent, kes toob vaatajani dünaamilisi ja teravalt dramaatilisi lugusid. Filmikarjääri alustas ta Lyubomyr Levytsky trillerkomöödia „#Selfieparty” (2016) käsikirja autorina. Stsenaristina on ta mainet kogunud ka Christina Tynkevychi draama „How is Katia” (2022) ja Akhtem Setablaevi menuka sõjafilmi „Myrnyi-21” (2023) juures. Kuid oma režiidebüüdi tegi Kastornykh juba 2020. aastal lühipõnevikuga „The Dark Waves of Styx”, mis räägib loo matemaatikaõpetaja kujunemisest kättemaksuingliks. Serhii Kastornykh on teinud ka koos Aleksandr Avsharoviga kaks sõjateemalist dokumentaalfilminagu ka tema esimene täispikk mängufilm „Hiirelõks”.
The War in My Head (2022, doc, co-dir), Мишоловка (The Mousetrap, 2024)
Grand prix parimale filmile, stipendium 20 000 eurot Tallinna linnalt, Auhind parimale režissöörile, stipendium 5000€ Alexelalt
