Balti esilinastus
Herilasepesa
Kolm õde: Marion, Claire, Louise ja nende ema Alice. Tüdrukud on eri vanuses ja eri eluetappides, kuid neid ühendab tõsiasi, et kõik nad on nii kaua, kui nad mäletavad, kohandanud enda elu ja vajadusi psühholoogiliste probleemidega ema järgi. Ühel päeval neid armastatakse ja hoitakse, teisel päeval peavad nad ema käest terariistu ära rebima, et too end ei vigastaks. Samal ajal lähevad nende enda elud, noorus ja inimsuhted aga ikka edasi.
Intiimne pilguheit probleemidesse ja noorte naiste arengulukku. Film tõstatab olulisi küsimusi vanemlikust vastutusest ja peegeldab laste hingelisi läbielamisi.
Dora Lall
Teemat aitab avada ka Pearaadio 2020. aastal salvestatud taskuhääling Heidy Purga ja Kadri Troostiga. Kuula järele siit.
Filmi Shortlisti lisamiseks logi palun sisse
Christophe Hermans on Belgia kirjanik/režissöör, kes õppis IAD-s (Institut des Arts de Diffusion ehk Meediakunsti Instituut) Belgias. Ta lõpetas selle 2005. aastal lühifilmiga "Poids-Plume". Seejärel lavastas ta koos Xavier Seroniga lühifilmi "Krabi" ("Le crabe", 2007). Tänu oma näitlemistöötubadele avastas ta Belgia näitlejanna Sophie Breyeri. Ta on lavastanud lühifilme nagu "La balançoire" (2009) või "Fancy-Fair" (2011), aga ka dokumentaalfilme. Tema töö on keskendunud inimkonnale, eriti teismeliste ja peresuhete prismale. Tema esimene mängufilm "Herilasepesa" ("La ruche") on mugandatud Arthur Loustaloti romaanist.
Les Parents (2008), Entrangere (2010, doc), Corps étranger (In a Stranger's Skin, 2011), Les Perruques de Christel (2013, doc), Eclaireus (2015, doc), Victor (2019, doc), En attendant la deuxième vague (2021, doc)
