Arhitektiks õppinud Abed Abest võiks sama hästi töötada kunstnikuna. Tema filmid on nagu olendid, kellest pulbitseb värve ja õhustikku. Ta loob neid liikuvate piltidena, pilguga, mis on ühtaegu nii järeleandmatu kui ka hooliv. Tema debüütfilm „Simulation“ (2017) linastus Berliinis ja Torontos, nüüd tuleb Abest aga Tallinna oma teise mängufilmiga, mis on äärmiselt võrgutav, meeleheitlik ja õrn kunstiteos.

Iraani-Iraagi sõja ajal elab üks isa oma kahe tütrega suures kummituslikus majas piirilähedases, peaaegu inimtühjas linnas. Ühel päeval jätab ta tüdrukud omapäi koju, et minna matustele. Samal päeval tabab linna pommirünnak ning üks pomm kukub ka nende aeda. Sellest hetkest alates rebib omalaadne kummituslik vibratsioon mehe lahti tema reaalsusest ning surnute maailm hakkaks kui segunema elavate omaga ‒ läbi vereojade ja punaste halode, surma ja unistuste, videviku ja öö, elavate inimeste ja kummituste… aga ennekõike läbi säravalt sügavpunase sünguse.

Veri ja selle füüsilised omadused on selles imelises filmis saanud peaaegu nagu teiseks peategelaseks, mis määrab ehtsa fil rouge’ina selle unenäolise, fantoomide lõputust sõjast rääkiva mõistujutu tempo. „Eunuhhist khaani tapmine“ on meistriteos noorelt režissöörilt, keda kütkestab habras joon füüsilise reaalsuse ja teispoolsuse kuningriigi vahel. Tegu on uue ja võimsa häälega niigi põneval ja rahvarohkel Lähis-Ida kino maastikul. Abesti nägemus on rabavalt kaunis ja sügavalt häiriv. Vaatajat juhitakse läbi delikaatse õudusunenäo, andes edasi nende inimeste tundeid ja tundmusi, kes on väsinud pidevast võitlusest ja paratamatutest hävitustöödest. Mõrtsukate ja ohvrite tsükkel tuleb purustada, et viimaks ärgata…

Dario Vecchiato