See on õrn ja südamlik pühendus, mille nimekas gruusia filmitegija Lana Gogoberidze oma emale teeb – ta on siia pannud kõik, kogu oma valu ja rõõmu, aga ka sügava elutarkuse, grusiinidele omase luulelisuse ja väärikuse, usu sellesse, et pimedus pole kunagi täielik, nagu Paul Éluard luuletab.

Tema isa Levan lasti suure terrori ajal maha ja ema Nutsa, kelle 1934. aastal valminud „Užmuri” oli esimene naisrežissööri mängufilm terves Nõukogude Liidus, saadeti rahvavaenlase abikaasana Siberisse. Kui ta tagasi tuli, oli Lana juba suur. Ema ei rääkinud talle kunagi oma filmidest, need keelati ja kadusid kohe pärast väljasaatmist. Tütar leidis need üles alles pool sajandit hiljem, kui Nutsa oli juba ammu surnud.

Nüüd annab ta oma emale, kelle elu peegeldab 20. sajandi ajaloo suuri kataklüsme, tagasi koha filmiajaloos ja näitab, kuidas silmaga nähtamatud sidemed mõjutavad meid rohkem, kui me arvata oskame – ka paljude Lana filmide kangelased on tugevad, oma saatusele julgelt vastu astuvad naised.

Vähe sellest: Nutsa kingadesse on astunud ka Lana tütar Salomé Alexi, mis teeb kokku juba kolm põlvkonda naisrežissööre – unikaalne nähtus ka maailma mastaabis!

Tähelepanu!!! Seansi juhatab sisse 96-aastane Lana Gogoberidze isiklikult!

Tiit Tuumalu

Gruusia eriprogrammi saateteksti loe siit - https://poff.ee/uudis/lilled-ei-vaiki-gruusia/