Ema ja tütar ehk Pimedus pole kunagi täielik
Milline elu, milline saatus – Gruusia esimese naiskineasti Nutsa Gogoberidze traagiline lugu.
See on õrn ja südamlik pühendus, mille nimekas gruusia filmitegija Lana Gogoberidze oma emale teeb – ta on siia pannud kõik, kogu oma valu ja rõõmu, aga ka sügava elutarkuse, grusiinidele omase luulelisuse ja väärikuse, usu sellesse, et pimedus pole kunagi täielik, nagu Paul Éluard luuletab.
Tema isa Levan lasti suure terrori ajal maha ja ema Nutsa, kelle 1934. aastal valminud „Užmuri” oli esimene naisrežissööri mängufilm terves Nõukogude Liidus, saadeti rahvavaenlase abikaasana Siberisse. Kui ta tagasi tuli, oli Lana juba suur. Ema ei rääkinud talle kunagi oma filmidest, need keelati ja kadusid kohe pärast väljasaatmist. Tütar leidis need üles alles pool sajandit hiljem, kui Nutsa oli juba ammu surnud.
Nüüd annab ta oma emale, kelle elu peegeldab 20. sajandi ajaloo suuri kataklüsme, tagasi koha filmiajaloos ja näitab, kuidas silmaga nähtamatud sidemed mõjutavad meid rohkem, kui me arvata oskame – ka paljude Lana filmide kangelased on tugevad, oma saatusele julgelt vastu astuvad naised.
Vähe sellest: Nutsa kingadesse on astunud ka Lana tütar Salomé Alexi, mis teeb kokku juba kolm põlvkonda naisrežissööre – unikaalne nähtus ka maailma mastaabis!
Tähelepanu!!! Seansi juhatab sisse 96-aastane Lana Gogoberidze isiklikult!
Tiit Tuumalu
Gruusia eriprogrammi saateteksti loe siit - https://poff.ee/uudis/lilled-ei-vaiki-gruusia/
Lana Gogoberidze (1928) on Gruusia tuntumaid filmirežissööre. Tema ema Nutsa oli esimene Gruusia ja üks esimesi Nõukogude Liidu naisrežissööre. Tema vanemad represseeriti 1937. aastal. Ta õppis Tbilisi ülikoolis inglise ja ameerika kirjandust ja üleliidulises filmiinstituudis režissööriks. „Mõned intervjuud isiklikes asjus“ võitis 1979. aastal San Remo filmifestivalil peapreemia ja valiti Nõukogude Liidu parimaks mängufilmiks. „Päev on pikem ööst“ võistles 1984. aastal Cannes’i filmifestivalil Kuldsele Palmioksale. Samal aastal osales Gogoberidze Berliini filmifestivali žüriis. 1988. aastal valiti ta rahvusvahelise naisrežissööride assotsiatsiooni presidendiks. Ta on olnud Gruusia parlamendi liige ja Gruusia suursaadik Prantsusmaal. Filmitegija on ka tema tütar Salome Alexi.
Me vkhedav mzes (Ma näen päikest, 1965), Rotsa akvavada nushi (Kui mandlipuud õitsevad, 1972), Ramdenime interwiu pirad sakitchebse (Mõned intervjuud isiklikes asjus, 1978), Dges game utenebia (Päev on pikem ööst, 1984), Oromtriali (Ringiratast, 1986), Walsi petschorase (Valss Petšoral, 1992), Deda-shvili an rame ar aris arasodes bolomde bneli (Ema ja tütar ehk Pimedus pole kunagi täielik, 2023)