Elu on lits
Cecile’i meeleheaks soostub Tom võtma endale tema surnud naabri chihuahua. Näitleja Greta on muserdatud. Tema koer ja assistent said mõlemad bussi rataste all surma. Franck ja Lola armuvad esimesest silmapilgust. Neil on nii palju ühist, aga Lolale ei meeldi koerad. Kolm põimunud saatust, kolm lugu inimestest ja nende koertest.
Pärast päid pööranud debüütfilmi „Death By Death“ esitleb Xavier Seron oma intrigeerivat, kuid naljakat teist mängufilmi. Ta väidab, et see on tragikomöödia, mis vaatleb kolme kattuvat saatust, kuid see on hoopis midagi muud. Elegantse mustvalge pildikeele ja pedantse, täpse, kuid kannatliku rütmitajuga „Elu on ilus" paneb kahtlema, kas koer on ikka inimese parim sõber. Samuti tekib (seda nautides) kahtlus Belgia huumorimeele osas.
Javier Garcia Puerto
Xavier Seron on Belgia filmimees, kes on hariduselt jurist. Huvi elukutse vahetuse järele tekkis 2011. aastal, kui ta astus Belgia juhtivasse filmikooli õppima. Tema lõputööna valminud lühifilm "Rien d’insoluble" (2006) linastus Veneetsia filmifestivalil ja teine lühifilm "Le crabe" (2007, koos Christophe Hermans'iga) tõi talle auhinna mainekalt Premier Plans filmifestivalilt Angersis. Ta on lavastanud ja kirjutanud nii lühidokumentaalfilme kui ka täispikki mängufilme.
Filmograafia: Dreamcatchers (2019, doc, co-dir), Avant-terme (2014, co-dir), Je me tue à le dire (2015), Trop belge pour toi (2019, co-dir)