Kibemagus eleegia maale, mille loodus räägib sõja tagajärgedest ilma ühegi sõnata.

Esialgu avaneb vaatajale pilt Ukrainast enne sõda. Kaunid droonikaadrid näitavad rahulikku ja hingematvalt kaunist loodust, kus metsloomad ja linnud tegutsevad omas rütmis. Õhuvaated veekogudele, metsadele ja mägedele peegeldavad elu ja tasakaalu. See on maailm, mis eksisteeris enne Venemaa täiemahulise sissetungi algust. Õige peatselt aga näitab kaamerasilm, kuidas sõda on ümber kujundanud kogu ökosüsteemi. Metsad ja põllud on muutunud lahinguväljaks, aasad ja orud on täis rususid, mürsukilde ja eluta jäänuseid. Tänaseks juba mitu aastat kestnud sõda on muutnud suure osa Ukraina maastikust postapokalüptiliseks tühermaaks. Põlenud metsad, purustatud asulad ja sõjategevuse jäljed jutustavad ise hävingust ja surmast. Need ei vaja juurde tõlgendavat retoorikat.

Dmõtro Hreško loodusdokumentaal „Divia, looduse jumalanna“ on vaikne ja kainestav poeetiline uurimus sõja hirmsatest tagajärgedest, mis on jätnud sügava jälje kogu Ukraina taimestikule ja loomastikule. Dialoogi ja vahetiitrite puudumine laseb loodusel ise kõneleda, muutes filmi omamoodi eleegiaks maa ja elu kaduvuse üle.

Filmi esilinastus toimus Karlovy Vary filmifestivalil.