Satyajit Ray filme tundmata tähendab elada maailmas ilma päikest ja kuud nägemata.

See Akira Kurosawa kuulus lause on suurim kompliment ühe kõigi aegade olulisema India režissööri kohta, kelle loomingut on Eestis kahetsusväärselt harva näidatud.

Calcutta, 19. sajandi lõpp. Üksildane Charulata on sisse võetud oma jõuka tööhoolikust abikaasa nõost, kes inspireerib teda avama oma loomingulisi andeid – väljendama ennast kirjanduses. Peenekoeline lugu varjatud kirest, allasurutud emotsioonidest ja naise eneseteostusest ühiskondlike normide kiuste põhineb Rabindranath Tagore’i jutustusel.

Ray kujutab meisterlikult inimese hinges toimuvat – ka selle filmi mitu stseeni, algus ja lõpp, kuuluvad filmiajaloo kõige meeldejäävamate hulka. Neid on lõputult eeskujuks võetud ja tsiteeritud – Prantsuse uuest lainest Wes Andersonini.

Autor ise pidas „Charulatat“ oma kõige täiuslikumaks filmiks – 1965. aastal võitis ta selle eest ka Berliini festivali parima režii Hõbekaru.

Tänavu möödub Satyajit Ray sünnist 105 aastat.

Tiit Tuumalu