Mida oleksite valmis teie ohverdama, et pääseda mängima Wimbeldoni tenniseturniirile?

Selle küsimusega võib kokku võtta aasta verisema ja julmema spordifilmi, kus tulevikulootus Sophie (Taani tõusev täht Sandra Guldberg Kampp) liitub „Suspiriat“ meenutava prestiižse Lõuna-Euroopa tenniseakadeemiaga, kus miski tundub kohe alguses valesti.

Ta peab koos teistega hommikuti jooma kummalise lõhnaga kleepuvat smuutit, mis näib olevat valmistatud inimverest. Kassid hakkavad järjepanu kaduma ja tema toakaaslane peidab kaisukaru sees ravimeid. Suhted teiste tüdrukutega samuti ei laabu ning mida rohkem Sophie akadeemia rividrilliga harjub, seda äärmuslikumaks muutuvad meetodid, mis peaks noortest neidudest tugevaima välja sõeluma ja Wimbledoni saatma. Aga kuhu need kassid ikkagi kaovad?

Režissöör Nikias Chryssos mängib spordiõudukas rohkelt ülepingutatud groteskiga, mis on terav satiir tänapäeva ilu- ja kehakultuse suunas. Ehmatavalt veriseks kiskuv „Bloody Tennis“ pakub küll 1,5 tundi head meelelahutust, kuid tahaks siiski loota, et tulevased tipptennisistid ei pea turniiridele jõudmiseks üle elama filmis nähtud katsumusi. Meeldejääva kõrvalosa teeb ka Horvaatiast pärit filmilegend Zlatko Buric („Kurbuse kolmnurk“), keda näeb ka PÖFFil linastuvas teoses „Behemoth!“

Helmut Jänes