Berliin, Alexanderplatz (Osad 8-11)

Osa 8: “Päike soojendab nahka, kuid vahel ka kõrvetab” (58 min.)

Osa 9: «Igavikust paljude ja üksikute vahel» (58 min.)

Osa 10: «Üksindus rebib seintessegi hulluse praod» (59 min.)

Osa 11: “Teadmised on jõud ja varane linnuke leiab alati tera” (59 min.)

„Paarkümmend tagasi ‒ olin siis ehk 14‒15 ja kannatasin peaaegu tapva puberteedi all ‒ sattus mulle mu ebaakadeemilisel ja äärmiselt isiklikul kirjanduslikul teekonnal, mida täielikult juhtisid mu enda instinktiivsed assotsiatsioonid, pihku Alfred Döblini raamat „Berliin, Alexanderplatz“.“

Nii meenutab Rainer Werner Fassbinder oma esimest kohtumist romaaniga, mille põhjal ta lavastas 1979. aastal 15,5 tunni pikkuse telesarja. Fassbinderi biograaf Michael Töteberg on kirjutanud: „Erinevalt Döblinist ei esitle Fassbinder meile suurlinna portreed, vaid toob vaataja ette interjööride jada dramatiseeringu: ta hindab konflikti emotsionaalseid piirkondi ja keskendub täielikult Franzi, Reinholdi ja Mieze suhetele, pannes sellesse konstellatsiooni omaenda elustsenaariumi.

Telesarjas „Berliin, Alexanderplatz“ astus Fassbinder silmitsi omaenda eluga. Suur tegelaste hulk andis talle võimaluse kaasata näitlejatena kõiki inimesi, kellega tema rajad kunagi ristunud olid.“

Bravuurikuselt ja filmimeisterlikkuselt jääb Fassbinderi Döblini-adaptsioon ainulaadseks saavutuseks Saksamaa televisiooni ajaloos. Fassbinder on öelnud: „Kui ma olin lõpetanud sarja „Berliin, Alexanderplatz“ võtted, ütlesin endale: „Nii, nüüd on see kunst mulle selge.““