Maja hakkab viimaks oma elu järje peale saama ja tema poiss-sõber on sellega ülimalt rahul. Kui Maja on oma tudengikorterist välja kolimas, võtab tema õhtu aga üllatava pöörde, kui ta komistab ühe vana sugulase otsa, kes on kahtlemata surnud mis surnud. Keegi pereliikmetest ei saa Majat aidata, nii peab ta ise olukorra lahendama. Tema lapsepõlvesõber Sara lööb kampa, et aidata Majal võime oodata. Maja üritab sõbrannast lahti saada, kuid Sara tahab iga hinna eest oma viimaseid edulugusid pajatada. Tunnid mööduvad ja kaks naist istuvad ikka laiba juures. Olukord muutub absurdseks. Kas surnu lähedal tohib näiteks süüa? Kas kadunuke mitte äsja kätt ei liigutanud? Ja kuidas oleks viisakas jätta hüvasti inimesega, keda sa tegelikult ei tundnudki?

See ootamatult pikk öö saab Maja katalüsaatoriks. Ehkki tema suhe ja 30-aastane majalaen võivad pealtnäha tunduda täiuslikud, ei ole ta selle uue täiskasvanueluga rahul. Maja otsustab sukelduda tänavate keerisesse, tundmatusse. See on kõige „täiskasvanulikum“ asi, mida ta suudab sel hetkel välja mõelda.