Asjad, mida oleme viimasel ajal õppinud mitte võtma iseenesestmõistetavalt – kuid mis on endiselt vajalikud – on meie rännakud kogu oma isiklikus ja kultuurilises tähenduses.

Nad peavad olema füüsilised, isegi kui nad hõlmavad täisealiseks saamise protsessi või pakuvad identiteeti vormivat kogemust. Nendega on paratamatult seotud ka teised inimesed, isegi kui nad on eneseavastusretked. Nad on täis põnevaid, dramaatilisi, hallutsinogeenseid, magusmõrkjaid kogemusi. Nad toimuvad kindlates kohtades: prügilas, üüratus meres ja olulise tähtsusega jões, tuules ja kõrbes, metsas ja linnas. Etendus- ja visuaalkunsti liikumised lükkavad ümber eelarvamusi, pakuvad väljakutseid, mis ei saa jääda lahendamata, ning juhivad tähelepanu suhetele, mida tuleb ümber defineerida.

Imetlusväärsel kombel jutustavad kõik filmid, autorid ja riigid väga tuttava loo: sa võid olla mingi kohaga seotud, kuid sa pole selle külge aheldatud – haara vaid oma vana seljakott ja asu filme avastama.