„Ükski inimene pole saar“ võib küll kõlada klišeena, kuid tuleb tunnistada, et täielik eraldatus on võimatu.

Kõik on omavahel seotud – inimesed ja paigad jätavad meile oma jälje, ümbritsev mõjutab meid ja meie mõjutame ümbritsevat.

Neis dokumentaalfilmides käsitletakse identiteeti kujundavaid sidemeid, mida pole võimalik hävitada.

Linnatänav või õieehtes mägi on kunstiloomingu inspiratsiooniallikaks ning kunst omakorda äratab vaatajas uusi tundeid ja mõtteid.

Ja kuigi maailmas on paljutki, mis nendele sidemetele hävitavalt mõjub, nagu näiteks meie enda piiratus, arvutiekraan või joon paberil, leitakse ikkagi viis, kuidas kõigi nende jõudude keskel seotuks jääda.

Meie sidemed püsivad isegi siis, kui võrgust kaome või haihtume. Keegi mäletab meid alati.