Mida üks hea vanakooli õudusfilm peab vaatajaile pakkuma? Vahest vastab sellele küsimusele „Amelia lapsed“, mis sarnaselt eeskujudele nagu „The Innocents“ (1959) või „The Haunting“ (1963) juba teab, mida publik temalt ootab.

Juba filmi esimeses veerandis saab selgeks, et miski on nihkes. Südamesse poeb halvaendeline ärevustunne, mida üsna pea tunnevad ka filmi kaks sümpaatset noort inimest, armastajapaar New Yorgist – Edward ja Ryley – kes on Portugali mägedes teel Edwardi taasleitud ema ja kaksikvenna juurde. Pisikene puhkus kaunis üksildases häärberis ei teeks ju paha, aga iga päevaga on Ryleyl seal üha raskem olla ja ta soovib Edwardiga tagasi koju sõita. Värskelt kokku saanud „perekond“ ei saa seda aga lubada...

„Amelia laste“ lavastaja Gabriel Abrantes sai tuntuks Daniel Schmidtiga kahasse lavastatud kväär-fantaasiaga „Diamantino“ (PÖFF 2018). Nüüd on ta astunud sammu kaugemale ja proovib kätt õudusfilmis. Vajalik tunnetus selles ülimalt keerulises žanris paistab tal igatahes olevat.

Helmut Jänes